Eia Uus ,,Minu Prantsusmaa"
Võta üks imekaunis, ent hüsteeriline prantsuse naine, lisa
tema sihikindel mees, nende kaks väikelast, maamaja ja
vastutustundetu kulutamine, ning raputa abielulahutuseni. Lisa
valge part, Ida-Euroopa lapsehoidjad, törts lavendlilikööri ja
gramm safranit, sada meetrit saia ja tuhat liitrit veini ning jäta
hauduma. Sega hulka lahkunud kirjanikke-kunstnikke, randevuud
šarmantse fotograafi ja näitlejaga, võilillemoos, talisuplus endise
kihlatuga ja punases kampsunis krahv. Lisa üks palverännak,
vanaisa viimased pulmad, ülbed kelnerid, põsesuudlused ja
tervistav seks. Klopi hulka meesstripparitega kodukanad,
flambeeritud banaan, hõrk hobuseliha ning lase käärida. Viimaks
lisa mitu peatäit pisaraid, kaks karmi kõhugrippi, mõned märtrid
ja okassiga, vanad gaasiarved ja kaaviar, ning küpseta, kuni
koorik on kuldne. Raputa peale perenaise armukesed ja mõni
pohmell, tuvide tulistamine ja Riviera sumedad ööd. Kaunista elu
armastusega ja, voilą!
See raamat räägib noorest kirjanikust, kes otsustas Eestis kõik sinna paika jätta ning Prantsusmaale lapsehoidjaks minna. Ta õpib prantsuse keelt rääkima koos aastase peretütrega, õpetajaks nelja-aastane poiss. Laste vanemad on parasjagu abielu lahutamas ja nädala sees elavad nad nüüd ema uues korteris Pariisi südalinnas.
Eia Uus toob Prantsusmaal veedetud ajast kõige tähtsama asjana välja selle, et õppis seal elu nautima.
Uus jutustab, et oli Prantsusmaale sõites valmis kõiges pettuma ja teda hämmastas, kuidas seal oli kõik täpselt niisugune, nagu ta ette oli kujutanud. “Olen pikalt elanud Tais, ning Aasias on tavaline, et iga kuu tekivad uued restoranid, kiirteed, kõrghooned. Pariisis pole 120 aastat peaaegu midagi muudetud – kõik bistrood on samad vanad, kõik traditsioonid on au sees ja nii hoitud,” kirjeldab Uus.
Raamatus räägib Eia kogemustest ja seiklustest Prantsusmaal.
Võta üks imekaunis, ent hüsteeriline prantsuse naine, lisa
tema sihikindel mees, nende kaks väikelast, maamaja ja
vastutustundetu kulutamine, ning raputa abielulahutuseni. Lisa
valge part, Ida-Euroopa lapsehoidjad, törts lavendlilikööri ja
gramm safranit, sada meetrit saia ja tuhat liitrit veini ning jäta
hauduma. Sega hulka lahkunud kirjanikke-kunstnikke, randevuud
šarmantse fotograafi ja näitlejaga, võilillemoos, talisuplus endise
kihlatuga ja punases kampsunis krahv. Lisa üks palverännak,
vanaisa viimased pulmad, ülbed kelnerid, põsesuudlused ja
tervistav seks. Klopi hulka meesstripparitega kodukanad,
flambeeritud banaan, hõrk hobuseliha ning lase käärida. Viimaks
lisa mitu peatäit pisaraid, kaks karmi kõhugrippi, mõned märtrid
ja okassiga, vanad gaasiarved ja kaaviar, ning küpseta, kuni
koorik on kuldne. Raputa peale perenaise armukesed ja mõni
pohmell, tuvide tulistamine ja Riviera sumedad ööd. Kaunista elu
armastusega ja, voilą!
See raamat räägib noorest kirjanikust, kes otsustas Eestis kõik sinna paika jätta ning Prantsusmaale lapsehoidjaks minna. Ta õpib prantsuse keelt rääkima koos aastase peretütrega, õpetajaks nelja-aastane poiss. Laste vanemad on parasjagu abielu lahutamas ja nädala sees elavad nad nüüd ema uues korteris Pariisi südalinnas.
Eia Uus toob Prantsusmaal veedetud ajast kõige tähtsama asjana välja selle, et õppis seal elu nautima.
Uus jutustab, et oli Prantsusmaale sõites valmis kõiges pettuma ja teda hämmastas, kuidas seal oli kõik täpselt niisugune, nagu ta ette oli kujutanud. “Olen pikalt elanud Tais, ning Aasias on tavaline, et iga kuu tekivad uued restoranid, kiirteed, kõrghooned. Pariisis pole 120 aastat peaaegu midagi muudetud – kõik bistrood on samad vanad, kõik traditsioonid on au sees ja nii hoitud,” kirjeldab Uus.
Raamatus räägib Eia kogemustest ja seiklustest Prantsusmaal.